Linavabriku ajalugu


  • Abja Linavabrik oli kuni 1992. aastani tegutsenud linatöötlemisettevõte Abjas. Abja Linavabriku tähtsus seisnes selles, et tegemist oli esimese soojaveeleotusega toorlinavabrikuga Venemaa keisririigis.
    Seni ilmunud kirjanduses tuuakse Abja linavabriku asutamise kohta erinevaid andmeid – asutamisaastatena on välja toodud ajavahemikku 1910 – 1914. Ametlikes teadetes Kaubandus – Tööstuskojale on Abja linavabriku tegevuse alguseks märgitud 1913. aastat.

    Oma pika tegutsemisaja jooksul tegutses Abja linavabrik mitmete erinevate juriidiliste isikute alluvuses. Linavabriku nimi ja juriidiline vorm muutusid pidevalt.

    Aastatel 1912 – 1940 töötas Abja linavabrik järgmiste juriidiliste isikute all:
    1912 kuni 1918 – Halliste Linaharimise Ühisus
    1918 kuni 1923 – Halliste Linatööstuse Ühisus (esineb ka nimekuju Halliste Linakasvatamise Ühisus) osaühinguna
    1923 – 1929 – Abja Värnitsa – ja Linatööstuse Ühisus
    1925 kuni 1929– Halliste Linakasvatamise Ühing
    1929 – 1940 – osaühing Abja Linavabrik
    Aastatel 1941 – 1944 töötas Abja linavabrik ilmselt osaliselt, vabriku töö kohta on säilinud vähe kirjalikke allikaid.

    Aastatel 1944 – 1992 töötas natsionaliseeritud Abja linavabrik erinevate asutuste alluvuses:

    Kuupäev Nimetus Alluvus
    09.10.1944 Abja Toorlinavabrik ja Tööstuskombinaat Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadi Tekstiilitööstuse Peavalitsuse Estollnavillatrust
    16.08.1946 Abja Toorlinavabrik Eesti NSV Kohaliku Ministeeriumi Tekstiilitööstuse Peavalitsuse Linatrust
    21.09.1950 Abja Toorlinavabrik Eesti NSV Kergetööstuse Ministeerium
    26.08.1952 Abja Toorlinavabrik Eesti NSV Varumise Ministeeriumi “Pealina-varutööstuse” Eesti Vabariiklik Kontor
    02.02.1954 Abja Toorlinavabrik NSV Liidu Laiatarbe- ja Tööstuskaupade Ministeeriumi “Pealinavarutööstuse” Eesti Vabariiklik Kontor
    18.07.1955 Abja Toorlinavabrik Eesti NSV Kergetööstuse Ministeeriumi Eesti Vabariiklik Linatrust
    01.05.1960 Abja Toorlinavabrik Eesti NSV RMN Kergetööstuse Valitsus
    25.10.1965 Abja Toorlinavabrik Eesti NSV Kergetööstuse Ministeerium
    01.05.1971 Tootmiskoondis „Lina“ Abja tsehh Eesti NSV Kergetööstuse Ministeerium
    01.03.1977 Tootmiskoondis „Lina“ Abja linavabrik Eesti NSV Kergetööstuse Ministeerium
    01.04.1986 Tootmiskoondis „Lina“ Abja linavabrik Eesti NSV Riiklik Agrotööstuskomitee
    01.01.1989 Nõmme sovhoosi Abja Linavabrik Eesti NSV Riiklik Agrotööstuskomitee
    01.10.1989 Nõmme sovhoosi väikeettevõte „Abja Linavabrik“ Eesti NSV Riiklik Agrotööstuskomitee
    01.01.1990 Väikeettevõte „Abja Linavabrik“ Eesti Põllumajanduse Ministeerium
    15.04.1991 – 1992 AS „Lina“

    Eesti Ajalooarhiivi nimistus on linavabriku tegevuse lõpuaastaks märgitud 1997. aastat, kuid seda infot tuleb ilmselt lugeda ekslikuks. 1997. aastal toimus ettevõtete ümberregistreerimine, mille käigus tollal linavabrikut hallanud ettevõte AS Lina kanti ümber Äriregistrisse. Linavabriku tegevuse seisukohalt ei mänginud 1997. aasta seega enam mingit rolli.


  • Juhatuse liikmed ja revidendid 1912 – 1940

    Aasta Juhatus Revisjonikomisjon
    1912 H.Ots, M.Gross, J.Weisson, M. Järwe ja F. von Stryk
    1914/1915 Juhatuse esimees H.Ots,
    juhatus: M.Gross, J.Reisik, Fr. von Stryk, M. Järve
    1917/1918 M.Gross, C. Arro, J. Tünder, P. Nõges, M. Iir J. Akerberg, P. Liebus, P. Järve
    1918 M. Gross, J. Tünder, P. Nõges, M. Iir P. Liebus, P. Järve
    1919 M. Gross, C. Arro,M. Iir, M. Kuum
    vabriku juhataja: M. Kissa
    P. Liebus, J. Akergerg, P. Järve
    1920 M. Gross, C. Arro, M. Iir, P. Nõges, M. Kuum P. Liebus, J. Akerberg, M. Järve
    1920/1921 M. Gross, M. Iir, C. Arro, P. Nõges, M. Kuum J. Akerberg, P. Liebus, P. Järve
    1921/1922 C. Arro, P. Nõges, M. Iir, M. Kuum, M. Gross
    vabriku juhataja: M. Kissa
    1922/1923 C. Arro, P. Nõges, M. Iir, M. Kuum, M. Gross
    1923/1924 M. Gross, C. Arro, M. Iir, M. Kuum, H. Ots
    vabriku juhataja: M. Kissa
    1924/1925 M. Gross, H. Ots, C. Arro, M. Kuum, M. Iir
    vabriku juhataja: M. Kissa
    1925/1926 M. Gross, H. Ots, C. Arro, M. Kuum, H. Kuuse
    vabriku juhataja: M. Kissa
    1928 M. Kõerw, J. Akerberg, H. Kessler, H. Kuum, H. Kuuse
    asjaajaja – direktor: L. Kampmann
    1929 A. Teetsow, K. Unt, M. Kõerw, O. Roger
    1930 A. Teetsow, K. Unt, M. Kõerw, O. Roger
    asjaajaja – direktor: M. Kissa
    J. Grünberg, J. Akerberg, P. Kulbok
    1931 K. Unt, M. Kõerw, O. Roger J. Akerberg, J. Grünberg, P. Kulbok
    1932 K. Unt, M. Kõerw, O. Roger
    tööstuse juhataja: M. Kissa
    J. Grünberg, J. Akerberg
    1933 K. Unt, M. Kõerw, O. Roger J. Grünberg, J. Akerberg, J. Sossi
    1936 K. Unt, M. Kõerw, M. Gross J. Tarmisto, J. Akerberg, J. Sossi, M. Köstner
    1937 K. Unt, M. Kõerw, M. Gross Rev. kom: J. Tarmisto, J. Akerberg, J. Sossi
    1938 K.Unt, M. Kõerw, O. Roger J. Tarmisto, J. Akerberg, J. Sossi
    1939 K. Unt, M. Kõerw, O. Roger, M. Kissa juhatuse liikme asemikuks
    1940 Natsionaliseeritud ettevõtte pidajad 1940. aastal: komissar Valentin Wuks, tehniline juhataja Mats Kissa ja raamatupidaja Heino Karist

  • Halliste Linaharimise Ühisus
    Seni ilmunud kirjanduses tuuakse Abja linavabriku asutamise kohta erinevaid ndmeid asutamisaastatena on välja toodud ajavahemikku 1910 – 1914. Ametlikes teadetes Kaubandus-Tööstuskojale on antud ettevõtte esimeseks tegutsemisaastaks 1913. Ettevõtte rajamise juures mängisid põhirolli Mats Kissa ning Halliste Põllumeeste Selts. Palu talu peremees, Polli Põllutöökooli juhataja, Eesti Maarahvaliidu asutaja, I ja II Riigikogu liige ning ühtlasi ka Abja Linavabriku juhatuse liige Christian Arro kirjutas linavabriku asutamisest nõnda: “See oli 1911. aastal, kui noor insener M. Kissa, kes hiljuti keemia osakonna oli lõpetanud, Halliste ja Karksi kihelkonna põllum. keskel mõtte liikuma pani, et senine linaharimise wiis ei wasta enam ajanõuetele. Põllumeestel tuleb ühiselt asutada wabrik, et paremat lina harida, parema hinna eest müügile saata ja nõnda oma sissetulekuid suurendada. Asja etteotsa asus Halliste Põllumeeste Selts. Pandi toime terwe rida koosolekuid, milledest suurel arvul osa wõeti. Huwi asja wastu oli suur.
    Mats Kissa nägi piirkonna linakasvatuse peamise probleemina puudulike müügitingimuste kõrval lina kasvatamist ja töötlemist vananenud töövõtetega (käsitsi) ja vilunud tööliste puudumist. Olukorra lahendusena nägi ta linatöötlemise minekut üksiku põllumehe käest ühistegelikel alustel töötava vabriku kätte, kuna üksikisikul polevat piisavalt vahendeid linatöötlemismasinate ostmiseks ega piisavaid teadmisi tootmisprotsessist. Samuti pidas Kissa vajalikuks kohaliku lina sordi kindlaks määramiseks linaproovide välismaistesse vabrikutesse saatmist.
    Halliste Põllumeeste Selts oli huvitatud uue tehnoloogiaga toorlinavabriku ideest ning seltsi toetusrahaga sai Mats Kissa minna tutvuma Ungari, Prantsusmaa, Venemaa, Saksa, Austria, Belgia ja Inglismaa tähtsamate toorlinavabrikutega, kus ta püüdis välja selgitada meie oludele sobivaimat linaleotusviisi. Mats Kissa täiendas oma teadmisi Ungaris, Tšehhoslovakkias, Venemaal ja Saksamaal, ühtekokku kestis õppereis terve aasta.
    Tuginedes oma välismaa õppereisi kogemustele, soovitas Mats Kissa kasutada linavarte soojaveeleotist, mis oluliselt vähendaks leotamiseks kuluvat aega ning võimaldaks kohalikel põllumeestel oma toodangut teadlikumalt ning kallimalt müüma hakata.
    Vabriku töö käivitamiseks loodi Halliste Linaharimise Ühisus, mille põhikiri kinnitati 6. novembril 1912. Kuna soojaveeleotusega toorlinavabrik oli nii Eesti – ja Liivimaal kui ka Venemaal esimene sellelaadne ettevõtmine, ei võtnud põhikirja kinnitamine kaua aega. Põhikirja järgi oli loodud ühisuse eesmärgiks kodumaa linatööstuse edendamine ja täiendamine.
    Vabriku asutamist toetati Vene põllutööministeeriumi poolt ka materiaalselt – vabriku hoonete ehituseks anti ehitusmaterjale, teaduslike katsete tegemiseks lubati asutada laboratoorium ning umbes 5 aasta jooksul lubati maksta igaaastast abiraha.
    Postimees kirjutas 20.novembril 1912 nõnda: “Et asjale ka sääl [põllutöö peavalitsuses] sõbralikult peri oldi, leidis põhjuskiri 6.novembril s.a. kinnitust. Ühtlasi lubati walitsuse poolt ühistegelise linaharimise wabriku asutamist aineliselt toetada: ehitusmaterjali antakse kroonu metsast wähemalt hindamise määruses; teadusliste katsete tegemiseks asutatakse laboratorium, mille sisseseade umbes paarituhande rubla wäärtuses walitsus muretseb; igaaastast abiraha antakse umbes 5 aasta jooksul. Ühisuse awamise koosolek astub lähemal ajal kokku.
    6. detsembril 1912. aastal on ajalehes Sakala toodud ära ülevaade Halliste Linaharimise Ühisuse asutamiskoosolekust. Asutamisel valiti ühisuse juhatusse J. von Stryk, Hans Ots, Mart Gross, M. Järve, J. Weisson. Vabrikut hakkas juhtima juhatuse esimees, kelleks 1915. aastal oli Hans Ots. Vabriku asukohana pakuti koosolekutel välja kolme asukohta: Õisu mõisat, Kahvre talu kitsarööpmelise raudtee ääres ja Abja – Vanamõisas asuvat Tümpsi renditalu. Rajatava vabriku asukohaks valiti neist viimane, Tümpsi renditalu. See asukoht sai valitud praktilistel kaalutlustel – nimelt selgus, et Tümpsi talu oja vesi sisaldas vähem lupja kui Kahvre talu või Õisu mõisa juures olevate ojade vesi, mistõttu oli Tümpsi talu oja vesi linaleotamiseks sobivaim.
    18. veebruaril 1913 toimunud koosolekul võeti otsus Tümpsi krundi ostmise kohta O. Palenbergilt 85 poolthäälega vastu. Maatükk, mille suurus oli ligikaudu 40,26 hektarit, maksis 7696 rubla ning selle ostmiseks võeti laenu Tuula Peterburi Põllupangast.
    Päewaleht kirjutab 1913. aasta suvel: “Halliste linaharimise-wabriku ehitamisega loodetakse sügiseks nii kaugele jõuda, et lina harimiseks juba wastu wõtma hakatakse. Linaleod ehitatakse raud betoonist, ehitamine algab neil päewil. Wabrik läheb 100.000 rubla maksma ja wõib aastas 2000 kaalu linu ära harida.
    Halliste Linaharimise Ühisuse tegevus oli algaastatel edukas. 1914. aastaks oli juba osa vabriku peahoonetest ning tööliste elumajadest valmis. Juba samal aastal alustati Abja linavabrikus tootmistegevust, esialgu küll väikeses mahus.
    1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda ja 1917. aasta Vene revolutsioon mõjutasid Eesti tööstuse arengut olulisel määral. Maailmasõja puhkemisega 1914. aastal katkesid suhted Lääne – Euroopa tööstusriikidega, mis tõi kaasa seisaku Eesti majanduselus. Esimene maailmasõda tõi kaasa ka Halliste piirkonna üldise majandusliku vapustuse. Paljud kohalikud ettevõtted jäid seisma või vähendasid tootmist.
    Töö Abja linavabrikus jätkus sõjaaastatelgi, kuid toodang vähenes olulisel määral, sest vabrik seisis silmitsi mitmete ebameeldivustega.
    28. juulil 1914 kutsuti Mats Kissa I järgu maakaitseväelasena sõjateenistusse, mis mõjutas oluliselt vabriku tegevust, kuna jäädi ilma eriharidusega spetsialistist.
    Ajaleht “Maaliit” mainib 28. septembril 1918 ilmunud artiklis „Halliste linaharimise ühisuse tegewuse ülewaade“ teisigi raskusi, mis vabrikule sõja tõttu osaks said:“Kord taheti wabriku jõumasinat kuhugi suurtükiwabrikusse wiia, mis tol ajal õige moodis oli, kuid siiski saadi nii palju mõjuda, et wabriku warandused kõik kohale püsima jäid. Niisama ei jõudnud ka enamlaste ninamehed wabrikut üle wõtta, olgugi et päälekäimised selles sihis õige tugewad olid.
    Sõjategevuse tõttu oli raskendatud vabriku toodangu realiseerimine, mistõttu tuli vabriku vajaduste katmiseks leida täiendavaid vahendeid. Seetõttu pidas vabriku juhtkond otstarbekaks võtta vabriku liikumata vara peale mitmeid laene kohalikelt mõisnikelt F. Von Strykilt Pollist, J von zur Mühlenilt Pornuselt ning K. Stackelbergilt Abjast.
    Lisaks sõjaraskustele halvendas vabriku tööd 1918. aastal vabrikus puhkenud tulekahju, milles sai kannatada linavabriku peahoone katus.
    Suure vaeva ja pika kannatuse järel, nagu kirjutab Christian Arro, õnnestus Mats Kissa sõjaväljalt ära tuua. Kuidas see täpsemalt toimus, allikatest ei selgu.
    Salme Vainlo mainib oma artiklis „“Vabrikant Mats Kissa lennukad unistused“” Abja vallavalitsuse poolt kirjutatud mitmeid palvekirju. Rahvusarhiivis säilitatavas sõjaaegse ametniku Mats Kissa toimikust võib aga lugeda, et 25. detsembril 1917 lubati Mats Kissa sõjaväest pikaajalisele puhkusele, millelt naasmine polnud võimalik „enamlaste mässu pärast“. Hiljem arvati Kissa sõjaväeteenistusest välja kui vabriku juhataja.
    1918. aastal muudeti Halliste Linaharimise Ühisus osaühisuseks, mille osatähed olid tuhanderublased. Koguteoses „Pärnumaa“ nimetatakse seda „väga ebaõnnestunud sammuks“, sest uute osanike juurdetulek oli seetõttu takistatud ning laiemad ringkonnad –ja tarnijad jäid Abja linavabriku tegevusest eemale.
    1927. aastal kirjutati Päevalehes Halliste Linaharimise ühisuse osaühisuseks muutmisest nõnda: “1918.a. muudetakse ühisuse põhikirja. Endisest koperatiivühisusest saab osaühisus. Wabriku asutamise päewil tehtud wõlg üle 100.000 rubla tasutakse rahakursi langemisel kerge waewaga. Ühisus tunneb oma jalgealuse wäga kindla olewat, mille tõttu suur tung ühisuse liikmeks astuda. Beakoosolek teeb aga ühes põhikirja muutmisega otsuseks uusi liikmeid mitte enam wastu wõtta. Seda otsust tuleb wäga wähe kaalutuks, täieliseks eksisammuks lugeda. Abja wabriku liikete arw oleks sel ajal mitme saja peale tõusta wõinud. Järgnesid head põllumajanduse aastad, ja kui wabrikut uute osakondade juurdeehitamisega laiendada tarwilikuks loeti, oleks selleks tarwilise kapitali kokkusaamine suurema hulga liikmete keskel põhikapitali suurendamise waral hõlbus olnud. Senine liikmete kogu arwas aga paremaks seda laenude waral teha. Ja nii algas uute laenude tegemine ja kõrgete protsentide maksmine.
    Eesti Vabariigi loomise järel kinnitati Halliste Linaharimise Ühisuse põhikiri uuesti 13. veebruaril 1920.
    Eesti Vabariigi algusaastad olid tootmisettevõtetele rasked, ent Halliste Linaharimise Ühisuse tegevus oli 1920-aastate alguses äärmiselt edukas – tootmistegevust Abja linavabrikus laiendati märgatavalt.
    Juba 1919. aastal oli vabriku juurde rajatud värnitsa valmistamise osakond, 1920. aastal aga avati lauavabriku osakond. 1921. aastal alustas vabriku juures tegevust moodsa sisseseadega jahuveski.
    Mats Kissa roll vabriku juures aastatel 1912 kuni 1917 jääb veidi ebaselgeks. Tema enda sõnul enne 1918. aastat (kui tema vabriku juhatajaks sai) kindlat vabriku valitsejat polnud ning vabriku juhataja kohuseid täitis juhatuse esimees tasuta. Teistes allikates nimetatakse Mats Kissat vabriku „asjatundja juhatajaks“ juba enne 1918. aastat.
    Selge on aga see, et Mats Kissa tähtsus vabriku juhtivtöötajate hulgas hakkas 1920-aastate alguses suurenema. 28. oktoobril 1922 otsustati Halliste Linaharimise Ühisuse koosolekul anda Mats Kissale üleüldine voli, millega peeti silmas ilmselt üleüldist voli vabriku, mitte ühisuse üle. Varsti peale seda muutus linavabriku juriidiline vorm. Halliste Linakasvatamise Ühisus muutus 1923. aastal Abja Värnitsa – ja Linatööstuse Ühisuseks.
  • Abja Värnitsa – ja Linatööstuse Ühisus
    Abja Värnitsa – ja Linatööstuse Ühisus registreeriti Viljandi-Pärnu Rahukogus 30. oktoobril 1923 ning selle põhikiri avaldati 24. novembril 1923. 30. detsembril 1923 otsustati Halliste Linaharimise Ühisuse koosolekul, et ühisuse tegevuse jätkajaks saab Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisus, mis on osaühisus ning mille osanikeks on kõik endised Halliste Linaharimise Ühisuse liikmed.
    Edukas tegevus linatöötlemise alal jätkus. Christian Arro iseloomustas 1924. aastal Abja linavabriku senist tegevust nõnda: “11 aasta jooksul on Abja wärnitsa ja linatööstuse ühisuse wabrik, hoolimata sellest, et umbes 5 aastat sõjamöllus kaduma läinud, suutnud niikaugele wälja areneda, et ta praegu terwet kodumaad wärnitsaga wõib warustada, lõwiosa piimakarja pidajatele tarwis minewast ostujõu toidust linaseemne kookide näol anda, 125.000 puuda linawarsi walmis linaks ümber töötada ja kaunis suure ulatusega ümbruskonna põllumeeste jahu- kui ka lauaweski tarwidused täita. Wabriku produktsioon on praegu nii suur, et temal öö-päewa jooksul, kui kõik osakonnad käimas, ümmarguselt ühe miljoni marga wäärtuses tooresainet tarwis läheb.
    Tootmise suurenemine tingis vajaduse vabriku sisseseadet jätkuvalt täiendada. Kui selgus, et aurukatla 135 hobusejõudu ei suuda enam kõiki osakondi korraga käima panna, muretseti 1923. aastal uus, 275 hobujõuga aurukatel. Samal aastal laiendati suurel määral värnitsa valmistamise osakonda – endisele linaseemnete pressimise osakonnale ehitati juurde linaseemnete ekstraheerimise osakond. Samaaegselt vabriku tööstuse ruumide laienemisega käis pidevalt ka kontoriruumide, tööliste majade ning kontoriruumide ehitus. Täie koormatuse juures oli vabrik tollal suuteline tarvitama 15 kitsarööpalise vagunit toormaterjali päevas, andes tööd 150 paarile töötavale käele.
    Vabrik varustas kogu Eestit värnitsaga, andis lõviosa linaseemnekooke Eesti piimakarjale, jahvatas jahu ning tegi tange ja kruupe.
    Lisaks kvaliteetse toodangu pakkumisele pööras linavabriku juhtkond suurt tähelepanu inimeste harimisele linakasvatuse alal. Abja linavabrikus loodi soodsad tingimused linakasvatuse praktiseerimiseks. Aastas võeti vabrikusse ligikaudu 15 praktikanti, kellele kindlustati lisaks 4000-margasele kuupalgale ka tasuta elamine ja toit.
    Linatööstuse tähtsuse ning kasutatava tehnoloogia üldsusele paremaks tutvustamiseks korraldati vabriku juures kursusi, mille käigus selgitati osavõtjatele linatöötlemise teoreetilisi küsimusi ning jagati praktilisi näpunäiteid.
    1920- aastatel oli tööhooajal vabrikus töölisi 150 -– 160, ametnikke aga 20. Vabriku juhatajaks oli sel ajal Mats Kissa, töödejuhatajaks kuni 1927. aastani tema õemees August Laks.
    Ent laiaulatuslikud ehitused ning vabriku tegevuse laiendamine käis Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisusel üle jõu, mistõttu tekkisid peagi võlad. Pahaendeline pööre olevat end tunda andnud juba 1926. aastal, kui võlgade, toormaterjali juurdeveo vähenemise ja võistlejate tekkimise tõttu vabrikus raskused tunda andma hakkasid. Raskustest hoolimata avati Abja linavabriku juures 1926. aastal uus õliosakond.
    Väidetavalt oma juhtide süü läbi sattus linavabrik 1920- aastate teisel poolel nii raskesse olukorda, et see takistas toormaterjali kokkuostu.
    Mats Kissa oli vabriku direktorina linavabriku segaste võlaasjade pärast 1927. aastal isegi eeluurimise all. Mats Kissa eeluurimise oleku ajal (26.veebruar 1927 kuni 06.juuli 1927) oli ühisuse asjaajaja – direktoriks Leopold Kampmann.
    Lisaks majanduslikele raskustele sai Abja linavabrik 1920-aastatel kannatada mitmes vabriku territooriumil toimunud tulekahjus.
    5.oktoobril 1925.a. toimus linavabrikus suur plahvatus, milles sai surma üks ja vigastada kuus inimest. 29. novembril 1927. puhkes tulekahju Abja linavabriku kuivatusruumis.
    Kõigi nende asjaolude tõttu langes vabrikus tööliste arv 150lt viieteistkümne peale ning 1927. aasta aprillis plaaniti vabrik isegi määramata ajaks sulgeda.
    Abja – Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuse makseraskustesse sattumise ning pankroti tõttu asutati 1929. aastal osaühing Abja Linavabrik. 10.aprillil 1930. aastal teatas OÜ Abja Linavabrik Mats Kissa isikus Kaubandus-Tööstuskojale, et “Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisus on alles ametlikult lõpetamata, kuigi tema tegewuse jatkamine on üle läinud OÜ. Abja Linavabrikule”.
  • Abja Värnitsa – ja Linatööstuse Ühisuse makseraskused ja võlad
    Abja linavabrikule saatuslikuks saanud võlgade põhjusena tuuakse ajakirjanduses fakti, et ehitustegevuse rahastamiseks lubas ühisuse koosolek teha kinnisvarale suuri obligatsioone, mida vabriku juhatus ka kasutas. Peagi oli ühistu kinnisvara aga koormatud palju suuremate obligatsioonidega kui üldkoosolekul otsustatud oli. Kogu ühisuse kinnisvara panditi ja müüdi lühikese aja jooksul. Suurimaks võlausaldajaks oli Eesti Pank, kuid oli ka teisi asutusi ning eraisikuid. Vabrik oli nii halvas seisus, et isegi töölised pidid oma teenistust kohtu teel nõudma. Vabriku pankrotieelse olukorra avalikuks tulemise järel, hakati vabriku olukorras süüdistama juhatust ning direktorit.
    1926. aastal andis AS Rotermanni tehased võlanõude Abja Linavabriku vastu kohtusse. Kuna kogu linavabriku kinnisvara oli Eesti Pangale panditud ja võla kättesaamiseks oli vähe lootusi, pöörati nõue ka käendajate vastu, kelle vara määrati müügiks. Linavabriku juhatus võttis kõik abinõud tarvitusele, et päästa mis päästa annab. Kuna linavabrikuga oli seotud umbes poolsada talunikku oleks nii paljude talunike laostumine olnud piirkonnale katastroofiline. Viimaks võttis Eesti Pank usaldusväärsete käendajate leidmisel AS Rotermanni võla üle. Peeti läbirääkimisi Eesti Panga ja hiljem ka Pikalaenu Pangaga, et see võla tähtaegu 20 aasta peale pikendaks nii, et võlgnikud saaksid raha osade kaupa maksta.
    1928. aastal oli Pikalaenu Panga käes 5 Halliste Linakasvatuse ja Linaharimise Ühisuse/Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuse obligatsiooni aastatest 1922 kuni 1926. Kolmele obligatsioonile oli alla kirjutanud H. Ots ja Kristjan Arro, ühele H. Ots ja Mart Gross, ühele Märt Gross ja Peeter Nõges.
    Kuna võlga polnud võimalik kätte saada, määras Viljandi-Pärnu rahukogu 8. augustil 1928 kinnisvara, mis koosnes maatükkidest Tümpsi nr 1 koos osadega korteri kasarmumaast nr XIV ja Kõrtsi Kille nr III-st ühes selle peal olevate hoonete, ehituste, masinate ja vabriku sisseseadega, oksjonile. Oksjoni toimumise ajaks määrati 26. jaanuar 1929, aga oksjon jäi pidamata. Uus oksjon toimus 25. mail 1929. aastal, see on 21 päeva peale OÜ Abja Linavabrik registreerimist. Pikalaenu Pank ostis kogu kinnisvara hinnaga 103000 krooni. Viljandi-Pärnu rahukogu kinnitas oksjoni tulemuse 8.augustil 1929. aastal, lugedes sellega võlad tühistatuks. Selle tagajärjel jäi mitmed väiksemad võlausaldajad oma rahast lihtsalt ilma. Esitati küll proteste, kuid need jäid rahuldamata. Üheks erandiks sai Abja Värnitsa ja Linatööstuse endise töötaja Leo Berggrünfeldti juhtum. Berggrünfeldt, kes varasemalt sai oma palgavõla katteks vaid 36 kr ja 50 senti, sai 1932. aastal Pikalaenu Panga käest valitsuse rahadest veel 600 krooni kahjutasu.
    Endise Abja Värnitsa – ja Linatööstuse Ühisuse kinnisvara koos tööstusliku sisseseadega ostis OÜ Abja linavabrik 110 000 krooni eest 02.12.1931.
    Pikalaenu Panga aruandest Vabariigi Valitsusele 14.10.1937 selgub, et pank nõudis vastavalt Vabariigi Valitsuse otsusele 15.10.1931 a. endise Abja Värnitsa – ja Linatööstuse ühisuse võla eest vastutajailt tasumist nende kandejõu kohaselt. Vabariigi Valitsuse otsustega 09.03 ja 30.11.1932 võimaldati võlgnikele võla tasumiseks mitmesuguseid soodustusi, mida kasutades enamik inimesi oma võla lõplikult tasuda suutis.
    Seoses Abja Värnitsa – ja Linatööstuse maksuraskustesse sattumisega esitati ettevõtte tolleaegsele juhatusele kriminaalsüüdistus. Viljandi Pärnu Rahukogu istungil 13.02.1932 mõisteti juhatus siiski õigeks.
    Osade võlgnike vastu, kellede majanduslik seisukord Pikalaenu Panga andmetel väga kehv oli, jäid võlanõudmised teostamata. Nende hulgas oli ka Abja Värnitsa – ja Linatööstuse Ühisuse asjaajaja – direktor Mats Kissa.
    1937. aastal esitas Mats Kissa Pikalaenu Pangale palve määrata talle tagasimaksmiseks jõukohane summa. Sel ajal oli Pikalaenu Pangal tema all ja pealkirjadega sundtäiteveksleid umbes 190 000 krooni eest. Pikalaenu Panga ettekande järgi oli veksleid rohkemgi, kuid pank olevat arvesse võtnud veksli osaliste maksujõudu ning jätnud osa veksleid kohtu otsusega varustamata hoidmaks ära asjatuid kulusid.
    Mats Kissa väitel ei suutvat ta Abja Värnitsa – ja Linatööstuse Ühisuse võla katteks maksta rohkem kui 20 krooni kuus või ühekordselt 1500 krooni, mida ta lootis sõprade toel kokku koguda. Pikalaenu Pank esitas Vabariigi Valitsusele ettepaneku loobuda nõuetest Mats Kissa vastu kui ta tasub ühekordse summana 1500 krooni. Otsus kinnitati 27.oktoobril 1937.
  • OÜ Abja linavabrik 1929 – 1940
    Ajal, mil Abja Värnitsa – ja Linatööstuse Ühisus seisis silmitsi makseraskustega ning sellest tingitud tootmisseisakutega, tekkis grupp talupidajaid, kes kavatsesid luua uue ühingu, võlad tasuda ning tootmistöö taas käima panna.
    1928. aasta detsembris esitati palve Siseministrile OÜ Abja linavabrik registreerimiseks ja 15.12.1928. aastal lubas Kaubandus-tööstusminister tegevuse avada. OÜ Abja linavabrik registreeriti ametlikult 4. mail 1929.
    Uue osaühingu asutajateks said ametlikult Leo Sepp, Oskar Roger, Martin Ludri ja Karl Unt. Osaühingu nimekirjas oli 66 osanikku, kellest 60 olid eraisikud ning 6 asutused või ühingud.
    Salme Vainlo väitel kuulus OÜ pea 100%-liselt Mats Kissa perekonnale. Osaühingu algne osanike nimekiri seda ametlikult ei kinnita. Ühtegi osanikku ei nimetata osaühisuse ainuomanikuks.
    Kõige suurem osanik oli Kommerts Pank 230 osatähega. Eraisikutest oli kõige rohkem osatähti Karl Unti nimelisel mehel Tallinnast, kel oli asutamise ajal 74 osatähte. Asutajaliikmetest oli Leo Sepal 10 osatähte, Martin Leedril (Ludri) 6 ja Oskar Rogeril 12 osatähte. Suuremad osanikud olid veel Märt Männik 15 osatähega, Märt Kirik 13, Halliste ühing Pukk & Co 11 ning Jaan Akerberg 10 osatähega.
    Nimeliselt oli Mats Kissal, nagu tema vennal Märdilgi, vaid 6 osatähte. Kui aga vaadata ka teisi osanike nimekirjas olevaid Kissade perekonna liikmeid, tuleb kokku 33 osakut: Mats Kissa õdede Alma Iire ning Reet Laksi nimel oli vastavalt 5 ja 2 osatähte, tema õemehe Juhan Lensini nimel 6 osatähte. Mats Kissa onu Henn Kissa nimel oli 1 ning tema poja Arnoldi nimel 7 osatähte. Seega oli Kissade perekonnal kokku linavabriku osakuid piisavalt, et olla Kommerts Panga ja Karl Undti järel suurim osanik.
    Seega tuleb oletada, et kui Mats Kissa sai tõesti kas ühingu ainuomanikuks või suurimaks osanikuks, siis toimus see 1930-aastatel osatähtede müügi või muude tehingute kaudu.
    Kissade perekond mängis 1930 – aastatel vabriku tegevuses ilmselgelt suurt rolli – Mats Kissa oli endiselt vabriku juhataja, lisaks töötasid seal mitmed teisedki Kissade perekonna liikmed. Kuni 1939. aastani töötas vabrikus õlimeistrina ka Mats Kissa onupoeg Ants (Hanz Franz) Kissa ning vabrikus alustas tööd ka Mats Kissa poeg Erik Kissa.
    1930-aastad olid Abja Linavabriku tootmistegevuses piisavalt edukad, et tegevust taas laiendama hakata.
    Lisaks varasemale 25 töölisega töölisvahetusele alustas vabrikus nõudluse rahuldamiseks 1930. aastal tööd teinegi töölisvahetus 7 töölisega ning 1932. aastal pandi tööle villakraasimise ja – ketruse osakond.
    1938. aastaks kuulusid vabriku juurde juba õlivabrik, jahu – ja saeveski, villatööstus, ristikheinajahvatus, mehaanikatöökojad jne. Vabrik andis sel ajal tööd 50 töölisele.
    Paraku tuli taas silmitsi seista tuleõnnetustega. 8.märtsil 1935. aastal süttis põlema vabriku katlamaja, mis hävis tules täielikult, tekitades vabrikule suurt kahju.
    1938. aastal toimus linavabrikus taas põleng. Tulle jäid nii 250-hobujõuline lokomobiil, 130 kw elektridünamo ja muu sisseseade. Mõisaküla ning Kilingi – Nõmme tuletõrjujate abiga suudeti suure vaevaga ära hoida kõrvalhoonete süttimine. Kuigi nii jõujaam kui ka lokomobiil olid tule vastu kindlustatud, oli kahjusumma palju suurem, mistõttu osutus vabriku juhatusel raskeks hoone
    ülesehitamine ning uute masinate ostmine. Õnnetuse tõttu seiskus töö kõigis vabriku tööstushoonetes ning kõik töölised jäid tööta.
    Taas oli vabrikuga seotud inimestel julgust tööd otsast peale alustada.
    1939. aasta algul oli ühisuse juhatusel kavatsus käiku lasta linaõli ekstraktsiooni osakond, mis senini ei olnud kasutust leidnud. Eelarve kohaselt läinuks see maksma umbes 12,000 krooni, mille eest plaaniti muretseda uus aurukatel, ehitada katlamaja ning korraldada ümber ekstraheerimisosakond. Vajaliku kapitali saamiseks esitati Pikalaenu Pangale palve pikendada ostuvõla tasumise tähtaega 2 aasta võrra, vabastades ühingut selle arvel 1939. ja 1940.a. kustutusmakse tasumisest 12,000 krooni suuruses.
    Vabariigi Valitsuse otsusega 7. jaanuarist 1939 lubatigi Pikalaenu Pangal OÜ Abja Linavabriku võla tasumiseks määratud lõpptähtaega 2 aasta võrra, s.o. kuni 31.12.1954.a. pikendada tingimusel, et võla tasumise senise kava alusel OÜ poolt 1939. ja 1940.a. jooksul tasumiseks ettenähtud maksud kogusummas 12,000 krooni kasutatakse OÜ poolt tööstuse ratsionaliseerimise eesmärgil linaõli ekstraktsiooni osakonna tegevuse rakendamiseks.
    Suurejoonelised plaanid vabriku töö taastamise osas katkestas 1939. aastal puhkenud Teine maailmasõda ning Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt.
  • Abja linavabrik 1940 – 1992
    Eesti okupeerimise järel NSV Liidu poolt kuulutati Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. 1940 – 1941 natsionaliseeritisuur osa tööstusettevõtetest, sh. Abja Linavabrik (14.08.1940). Abja linavabriku natsionaliseerimise akt koostati 20.august 1940. Ettevõtte pidajateks 1940. aastail olid: komissar Valentin Wuks, tehniline juhataja Mats Kissa ja raamatupidaja Heino Karist.
    11. ja 12. detsembril 1940. aastal revideeriti Riigikontrolli Rahvakomissariaadi Teedeosakonna poolt natsionaliseeritud Abja linavabrikut: 1940 aastal tootis vabrik peaasjalikult linaseemneõli, värnitsat ja õlikooki, kusjuures toodangupraaki Abja linavabriku toodangu hulgas ei esinevat.
    Peale selle oli vabrikul 1940. aastal linatööstus, villatöösus, jahuvabrik ja saeveski, mis teenindasid peamiselt kohalikke elanikke. Põllumaad oli vabrikul 40ha, millest umbes 1,5ha oli lina all. Kasvatatud lina töödeldi kohapeal. Muu põllusaak läks loomatoiduks vabriku hobustele. Umbes 3ha vabriku käsutuses olevast maast oli antud aiamaaks vabriku töölistele. Õlivabrik töötas kolmes vahetuses, jahuvabrik osaliselt kahes vahetuses. Tööliste arv oli 1.detsember 1940. aasta seisuga 71, kelledest oskustöölisi oli umbes 75%. Tööliste üldarvust oli umbes 30% tükitööl.
    Abja Linavabriku töötamise kohta aastatel 1941 – 1944 on vähe andmeid. Enamikes allikates märgitakse Abja linavabriku töö taaskäivitumise ajaks 1944. aastat, millest jääb mulje, et tööd vabrikus ajavahemikul 1941 – 1944 ei toimunud. Selles osas on erandlikuks allikaks Riina Kiveste uurimustöö “Abja Toorlinabrik aastail 1940 – 1945″. Kiveste väidab oma töös, et vabriku toodang moodustas aastail 1940 – 1945 vaid 10 % 1979. aasta toodangust. Toodangu vähesuse põhjustena toob Kiveste välja toormaterjali ning töökäte puuduse. Ehkki töölisi oli neil aastatel vabrikus 40, oli tööjõud enamuses kvalifitseerimata. Juhtiva personali moodustasid vaid raamatupidaja ja vabriku valdaja Kissa. Samuti annab võimaliku vihje linavabriku tööst Aleksander Puumetsa seletuskiri ENSV Riigikontrolli Ministeeriumile aastast 1956. Seletuskirjas väidab Puumets, et viis aastal 1941 või 1942 Abja linavabrikusse töötlemiseks linu.
    Nendest vihjetest võib järeldada, et aastatel 1941 – 1944 Abja linavabrik ikka mingil määral töötas.
    Ajavahemikku 1941 – 1944 jääb ka linavabriku hoonete põhjalik häving sõjategevuse käigus.
    Esimene katse linavabrikut 1941. aastal hävitada ebaõnnestus, kuna sakslaste arvutused olid ebatäpsed ning pomm langes umbes 1,5 kilomeetri kaugusele linavabriku hoonetest. Teine katse vabriku hävitamiseks 1944. aastal tõi aga endaga kaasa suurt kahju. Taganevad Saksa väed süütasid vabriku põlema, tulekahjus hävis peaaegu kogu vabrik. Tootmisjäätmed ja toodang olid hästisüttivad ja seetõttu ei suudetud midagi päästa. Vähem sai kannatada vaid katlamaja.
    1944. läks Abja Linavabrik Estolinavillatrusti alluvusse. Järgnevatel aastatel muutus aastail linavabriku alluvus ja nimetus rohkem kui kümnel korral. Vaatamata alluvusele, ettevõtte laienemisele või koondamisele jäid Abja linavabriku peamisteks tootmistegevusteks endiselt linavarte esmane töötlemine, linaõle tööstuslik leotamine ja linaluude pressimine.
    Nõukogude perioodil oli linavabrikutes probleemiks suur tööjõupuudus (ning -voolavus), seda eriti insener-tehnilise kaadri osas. Sarnased probleemid esinesid ka Abja linavabrikus. Linavabriku tööliste raamatutest ilmneb, et suurim oli voolavus lihttööliste osas – sagedasti oli töösuhete kestvuseks vaid mõned kuud, mida ei saa tõenäoliselt seletada ainult hooajaliste tööliste palkamisega. Insener – tehnilise kaadri osas oli Abja linavabrikus tööliste raamatute järgi tööjõuvoolavus veidi väiksem. Ometi võivad probleemid tööjõu voolavusega ning puudus väljaõppinud tehnilisest personalist anda vihje, miks üritati iga hinna eest kinni hoida kogemustega väljaõppinud töötajatest.
    Kvalifitseeritud tööjõu pidev puudus võis olla põhjuseks, miks vabriku varasem juhataja Mats Kissa pääses küüditamisest, samal ajal kui mitmed tema sugulased küüditati. Ent Salme Vainlo toob oma raamatus “„Mulgimaa võlu ja valu“” ära Hille Sarve (Koik) ning Laine Sääsk –Umbleja mälestused, mis võivad heita valgust põhjustele, miks Mats Kissa võis küüditamisest pääseda. Nimelt olevat Abja linavabriku tööliste hulgas nii Eesti Vabariigi kui Saksa okupatsiooni ajal olnud kommuniste, keda Mats Kissa võimudele välja ei andnud. Laine Sääski Umbleja sõnul ei unustanud need komnoored Kissale õigel ajal tänulikud olemast. Sellest lausest võib oletada, et võib olla hoiatati Mats Kissat ning tema abikaasat õigel ajal, nii et nad said küüditajate eest pakku minna.
    Salme Vainlo järgi töötas Mats Kissa nõukogude okupatsiooni ajal veidi aega linavabrikus käitise juhatajana. Arhiiviallikaist selgub, et pärast sõda asus Mats Kissa tõepoolest taas vabrikusse tööle 09.10.1944 ning lahkus töölt 30.06.1945. Tema töölt lahkumise põhjus jääb arhiiviallikates aga selgusetuks. Vainlo oletab, et võib – olla ei tahtnud Mats Kissa töötada reaametnikuna, kelle õlule veeretati salamisi raskeid ülesandeid.
    1950. aaste lõpus oli Eesti NSV-s 10 linavabrikut, milledest 7 olid toorlinavabrikud (Võrus, Põlvas, Antslas, Kilingi – Nõmmel, Vändras, Abjas, Viljandis) ning 3 olid spetsialiseerunud ketramisele ja kudumisele. 1959. aastal iseloomustab Ivi Juursalu oma diplomitöös “Eesti NSV linatööstuse geograafia” Abja linavabrikut järgmiselt: “Olles toodangult väikseim linavabrik vabariigis, on ta oma fermentilise linaleotamise poolest üks ainulaadsemaid kogu NSV Liidus”.
    1961. aasta märtsis liideti Abja linavabrikuga Viljandi Toorlinavabrik. 01.01.1965. anti Abja Toorlinavabrikule üle veel Tartu, 1976. aastal Vändra ja 1980. aastal Karula vastuvõtupunkt.
    Abja Toorlinavabrikus oli linatsehh, alates 1958. aastast ka leotustsehh ning 1968. aastast linaluutsehh.
    linavabriku Viljandi tsehhis oli aastatel 1961 -– 1971 linatsehh, kus toimuslinavarte esmane ümbertöötlemine, plaaditsehh aastatel 1961 –- 1980, kus toodeti linaluuplaate ning karbamiidvaigutsehh aastatel 1963 – 1967, kus toimus karbamiidvaigu tootmine.
    Tartu, Vändra ja Karula vastuvõtupunktid tegelesid vaid linasaaduste varumisega.
    Toorlina osteti kokku kolhoosidelt ja sovhoosidelt. Kuna kohalikust toorainest ei jätkunud, veeti lisaks kohalikule toorainele Valgevenest sisse leotatud linavarsi.
    Toodangut realiseeriti järgmiselt: pikka kiudu peamiselt Pärnu Linakombinaati; lühikest kiudu enamuses Venemaale Vladimiri oblastisse ja mujale,kuid väike osa sellest läks Kilingi – Nõmme Nööritsehhile. Linaluu läks Belgiasse ja Tsehhi, linaluuplaadid aga Eesti kaubandusvõrku.
    Aksel Tiidebergi järgi töötas Abja linavabrik 1960. aastate lõpuni veel kasumiga. Alates 01.04.1968 viidi Abja Toorlinavabrik üle uuele planeerimise ja majandusliku stimuleerimise süsteemile, mis aga vabriku jaoks tähendas allakäiku.
    1971 asutati tootmiskoondis „Lina“, mis pidi koordineerima linakasvatust, töötlemist ja kudumist. Tootmiskoondis “Lina” tsehhiks muudeti ka Abja toorlinavabrik. Viljandi linatsehh otsustati likvideerida 01.04.1971.
    1980-aastatel oli Abja linavabrikul suuri probleeme tulekaitse ning san.tehniliste nõuete täitmisega, mistõttu 1985. aastal tootmistöö TK “Lina” Abja linavabrikus katkestati. 02.10.1985 teostatud kontrollimisel selgus aga, et Abja Toorlinavabrikus oli alustatud 16.09.1985 omavoliliselt tööd ilma puudusi kõrvaldamata.
    Aastatel 1987 – 88 määrati kohalike riikliku tuletõrje organite poolt administratiivkaristused 10-le koondise töötajale, sealhulgas kolmel korral Abja tsehhi juhatajale A. Zamjatkinile, kellele 1989. aastal vabriku seisukorra pärast umbusaldust avaldati.
    1988 – 1989 aastatel reorganiseeriti linavabrikut hallanud ettevõtet mitmel korral. 1988. aasta lõpus likvideeriti TK “Lina” ning moodustati Nõmme sovhoosi abiettevõte “Lina”, mis veel samal aastal muutus Nõmme sovhoosi väikeettevõte “Linaks”. 1991. aastal reorganiseeriti Nõmme sovhoosi väikeettevõte “Lina” ning loodi selle baasil AS “Lina”.
    AS „Lina“ Abja tsehhina töötas linavabrik Abjas 1990 – aastate alguseni, mil tema tegevus lõplikult seiskus.