Hooned

Linavabriku hooned ehitati aastatel 1913 – 1914. Koos tootmiskorpusega ehitati ka kontorihoone ning mitmed abihooned, sealhulgas töökoja hoone ning linaseemnete ladu. Peale Mats Kissa sõjaväest naasmist ning linavabriku juhatajaks asumist alustati 1920 – aastatel linavabriku hoogsa laiendamisega: 1919. aastal alustas tööd jahuveski ning värnitsa osakond, 1920. aastal lauavabrik (saeveski), 1923. aastal rekonstrueeriti katlamaja. 1925. aastal leidis vabrikus aset suur tulekahju, mis nõudis suuremahulist taastamist. 1935. aastal hävis tulekahjus vabriku katlamaja sisseseade, katlamaja rekonstrueeriti.
1938. aastal toimus linavabrikus taas suur tulekahju, milles hävis linavabriku jõujaam.
Abja linavabriku algne kompleks koosnes mitmetest üksteise külge ehitatud tootmishoonetest: katlamaja, linaropsimise ja -leotamise osakonnad, värnitsaosakond. Valdavalt oli tegemist ühekordsete viilkatustega hoonetega, mille hulgast tõusis esile ümbritsevatest hoonetest kõrgem katlamaja. Tootmishooneid ümbritsesid abihooned: kontorihoone, töökojad, laod, saeveski jne. Vabriku sissesõidu ees on ühekorruseline riskülikulise põhiplaaniga historitsistlik tellistest kontorihoone.
Tõenäoliselt on kogu kompleksi hooned kavandatud ühe arhitekti poolt ning rajatud korraga. Kasutatud on mõnest lähedasest telliselöövist, mida sel perioodil oli Lõuna-Eestis arvukalt, pärit telliseid ning vundamentide rajamisel kohalikke maakive. Vabrikuhoone konstruktsioonid rajati kaasaegset tehnoloogiat rakendades monoliitsest raudbetoonist.
Lisaks tootmishoonetele ja seda teenindavatele abihoonetele ehitati vabriku läheduse ka mitmed tööliste eluhooned.
Vabrikuhoonete sisemist lahendust muudeti pidevalt 1920. ja 1930. aastate laiendamiste ning juurdeehituste käigus. 1970. aastatel rekonstrueeriti linavabriku hooned põhjalikult. 2011 ning 2012 lammutati suurem osa linavabriku tootmiskorpusest.
Praegu on rahuldavas seisukorras ehitusaegsel kujul säilinud linavabriku kontorihoone, ehitusaegses mahus on 2011. aastal rekonstrueeritud endine linaseemnete ladu ning 2012 töökoja hoone, mis on kohandatud korteriteks.

Ehitusmaterjal
1914. aastal valminud linavabriku tootmishoone vundament oli laotud maakividest, seinad punastest tellistest. Algne kandekonstruktsioon tootmishoonetes oli nii monoliitsest raudbetoonist kui puittaladel. Katusekatteks oli algselt nii sileplekk kui osaliselt keraamiline kivi.

Hoonete väliskujundus ja iseloomulikud detailid
Nii tootmishoone kui abi hoonete, sealhulgas kontorihoone on laotud dekoratiivsest punasest tellisest, seejuures on nii kontori kui vabrikuhoonete puhul iseloomulikud historistlikud tornikesed hoonete nurkades, samuti poolkaarekujuline ehisfrontoon harja tipus. Aknaid ümbritses dekoratiivne raamistus, otsafassaadide kaunistas esimese korruse kõrgusel horisontaalne vertikaalselt laotud kividest vahefriis. Aknad olid algselt ajastule iseloomulikult tiheda jaotusega.
Vabrikuhoonete aktsendi moodustas ümbritsevatest tootmishoonetest veidi kõrgem sihvaka täiskelpkatuse ja tiputornikesega hooneosa, mille kõrge katuse all asus veepaak. Sama hooneosa iseloomustavad kõrged kitsad vertikaalsed aknad alumises ning suured kaaraknad hoonekehandi ülemises osas.

Inseneri Loss
Vabriku taga paikneb omaniku villa ehk nn Inseneri loss. Aastatel 1922 – 1924 ehitatud hoone arhitekt oli Heerwagen Münchenist, hoone ehitasid saksa töölised. Kõrge kivikatusega hoone on elavalt liigendatud, nurgad dekoreeritud sõõrmotiividega (sarnast motiivi võib ümbruskonna majadel veel näha). Esimesel korrusel olid kabinet, elutuba, kaks saali, veranda ja söögituba ning kolm magamistuba, teisel korrusel kaks külalistetuba, peosaal ja teenijatoad. Saalides oli pähklipuumustriga tammeparkett. Enamus muid ruume olid laudpõrandaga, vannitoad kivipõrandaga. Mats Kissa kabineti seinad olid kaetud pähklipuust paneelidega. Elutoas oli tammepuust lagi, muud laed olid kaunistatud kipsornamentidega. Fuajee laes oli kasutatud klaasi. Kamin oli kaetud Meissneri portselanist kividega.
Teises majaotsas oli teenijatuba, millede juurest viis eraldi trepp alla kööki.
Häärberi lähistel oli veel neli maja väike kahe korteriga ametnike maja, milles elasid umbes 1927/28. aastani Matsi õde Reet Laks abikaasa Augustiga ning eemal veel kaks suuremat tööliste kortermaja.
Teisel pool häärberit, metsa ääres oli garaaž kahele autole, mille teisel korrusel oli autojuhikorter. Vabriku sepikoja peal oli samuti korter, milles elas Mats Kissa vennapoeg Ants Kissa.
Häärberit ümbritses prantsuse stiilis aed, kus oli umbes 100 viljapuud, sh 60 õunapuud. Aias oli tööl aednik.

Hooned peale Nõukogude okupatsiooni
Aastail 1976 kuni 1978 laiendati tootmist ja lisati olemasolevale mahule mitmeid suuremahulisi juurdeehitisi ENSV Kergetööstuse Ministeeriumi Konstrueerimisbüroo projektide järgi.
Nõukogudeaegsete juurdeehituste seinamaterjaliks oli silikaattellis, katusekatteks eterniitplaadid. Algsel kujul säilis kontorihoone eksterjöör, mille ehitusaegne plekk katus asendati nõukogude perioodil eterniitkatusega. Põhjaliku rekonstrueerimise tulemusena on kõik hooned oma algse sisekujunduse kaotanud.
Linavabriku töölised elasid nõukogude perioodil endiselt vabrikule kuuluvates vanades, 1924. aasta paiku ehitatud elamutes, mille korterid koosnesid peamiselt ühest toast ja köögist. 1960. algul ehitati nendele tööliselamutele juurde kaks nelja korteriga elamut ja ühiselamu. Ühe vana kuuri kapitaalremondi nime all ehitati Linavabriku külla ka kauplus.