Abja linaharimise ja wärnitsa wabrik

Abja linaharimise ja wärnitsa wabrik on asutatud 1914. aastal Halliste linaharimise ühisuse poolt, mille liikmeteks on Halliste ja karksi kihelkonna peremehed. Wabriku sihiks on leotama ja leotatud lina liikmetelt ja wõõrastelt ümbertöötamiseks wastu wõtta, neile linade eest kõrgemat hinda makstes, kui seda erakauplejad teha suudavad.

Uhtlasi tahetakse wabriku kaudu praktilisi ja teoreetilisi teadmisi linakasvatamise ja harimise kohta laiali laotada.

Linaharimise wabrikus on tegwuses leotamise ja puhastamise osakond. Leotamisosakond asub suures telliskivihoones, mis on jaotatud üksikutesse raudbetoonist wesistustesse. Wesistusi on leotamismajas 44, kus iga üksiku suurus 20, 13 ja 14 jalga on. Korraga wõib linu umbes 3000 puuda leotada, kust keskmiselt 500 pd. puhastatud linu saadakse.

Leotamine sünnib soojendatud weega, mis torusid mööda suurest nõust wesistusse lastakse. Linade ligunemise aeg on mitmesugune, waadates selle järele, kuidas kasv ja linawars on. Ni liguneb jämedawarreline lina kiiremalt kui peenewarreline. Harilikult kestab ligunemise aeg 3 – 6 päewa.

Leotatud linad laotatakse wäljadele kuiwama ja pleekima, kust nad pärast pleekilist kokku kogutakse ja sortide ning headuse järele küünidesse paigutatakise. Enne puhastamise kuiwatatakse linad ära ja wiiakse puhastamise osakonda, mis kolmest jaoskonnast koosneb: 1) lina murdmine, 2) ropsimie ja 3) puhta lina sorteerimine. Töö, mis jaoskondades käib peaaegu sama rada, magu ta seda üksikutes taludes on selle wahega, et siin töö kõik masinatega tehakse. Wabrik on uuema aja masinatega warustatud ja wõib sellepärast wäljamaa wabrikutega wõistelda. Puhastatud lina sorteeritakse kiu järele ja saadetakse nii müügile. Linadest saadud takud puhastatakse sellekohase masinaga luudest puhtaks ja pressitakse sortide jaärele neljakandisisteks pakkideks, missuhusel kujul nad müügile lähewad.

Linaluud tarwitatakse kütteaineks. Et lina arimise juures tolmu ära hoida selleks on wentilatsioon sisse seatud, mida weel täiendada tahetakse.

Sammuti on kawatsusel ka wabriku tegewuse laiendamine. Saksamaalt telliti selleks juba suurem aurukatel, mille sisseseadmisel wabriku produktsiooni neljakordseks tahetakse tõsta.

Peale linaharimise osakondade asutati 1920. a. wabriku juure ka w ä r n i t s a w a l m i s t a m i s e j a l i n a s e e m n e p r e s s i m i s e osakond. Wabrik ostab liikmetelt kui ka teistelt põllumeestelt puhastatud ja puhastamata linaseemneid kokku. Kugaratest pressitakse sellekohase masinaga seemned wälja. Puhastatud linaseemned jahwatatakse peeneks ja pannakse soojendatult pressi alla kusjuures õli välja nõrgub ja kestad kookideks pressitakse.

Wärnitsa tarwitamine on laialdane, nii et wabrik praegu kõiki nõudmisi täitagi ei suuda. Et wabriku produktsiooni tõsta, selleks seatakse uuewiisiline n.n. ekstratsiooniline õlitööstus sisse, mille ehitustööd praegu käimas.

Ekstraktsioonilise õlitööstuse juures ei pressita enam linaseemne kookisid, waid saadetakse karjapidajatele peenikene seemne jahu kätte, mis ka palju otstarbekohasem on.

Peale linaharimise ja wärnitsatööstuse on wabriku juures weel jahuweski ja lauatööstus sisse seatud. Weski on uuemate nõuete kohaselt ehitatud ja wõib igasugust jahu jahwatada.

Et linatööstuse tähtsust ja ümbertöötamist laiematele hulkadele tutwustata, selleks korraldati käesolwal suwel juulikuus wabriku juures kursusi, kus nii teoreetilisi kui ka praktilisi küsimusi selgitati. Kursusest wõttis osa 15 inimest, lektoriteks oli selle ala eriteadlased. Ka tuleviksus on kawatsusel sarnaseid kursusi pidada ja linatööstusest huwitatud isikutele wabriku juures praktiseerimist wõimaldada.

Postimees, 02. oktoober 1923, nr. 262, lk. 3