Abja linawabriku saatus

Wabriku oksjon kindlaks määratud 25. mai pääle. Wabrik hinnatud 10 miljonile sendile

Kiire tõus, weel kiirem langus
Praeguse Abja linawabriku iga ei ole kuigi pikk. Aastaid 8 – 9 tagasi polnud praegustest suurepäralistest ehitistest märkigi. Esimesed aastad, pääle
käesolewa aastakümne algust, olid wäga edukad. Abja wärnitsa – ja linatööstuse ühing kaswas suure kiirusega. Igaaastased suured summad puhaskasu wõimaldasid
juurde ehitada uusi osakondi ja lühikese ajaga kerkisid ehitised, nagu seda praegu näeme.
Ehitused olid aga wäga laiaulatuslikud ja käisid ühisusel üle jõu. Ühes ehituste juurdekaswuga ja tegewuse laiendamisega tekkisid ka wõlad. Telliti wälismaalt
uusi kalleid masinaid, mis tasust aga ainult wõlaga. Siia juurde tulewad ka mõned ühisusele ebasoodsad lepingud tooresmaterjali muretsemisel ja toodete realiseerimisel.
Raha muretsemiseks lubas ühisuse üldkoosolek teha kinniswarale obligatsioone. Seda wõimalust kasutas juhatus ohtrasti ja lühikese aja jooksul oli ühisuse kinniswara
koormatud palju suuremate obligatsioonidega, kui seda üldkoosolek lubas. Sellel omawolil olid kurwad tagajärjed. Ühisuse kinniswara oli lühikese aja jooksul kõik panditud.
Suuremaks wõlausaldajaks oli Eesti Pank. Kuid oli ka teisi asutusi ja eraisikuid.Ka töölised pidid oma teenistusetasu nõudma kohtu teel. Kui juba awalikult teada oli, et wabrik pankrotti langemas, tõusis ka üldkoosolekul liikmete pahameel ja hakati süüdistama juhatust ning direktorit. Warsti oli kohtuwõimude käes, kes weel praegu selgitawad juhatuse tegewuse õiget külge. Direktor Kissa ja juhatuse liikmed Arro ning teised wõeti isegi wahi alla, kuid wabastati hiljemini kautsjoni wastu.
Nii kadus usaldus wabriku wastu ja kreeditoridel oli igal muret küllalt, kuidas raha tagasi saada. 1926. a. oktoobrikuus andiski a.s Rotermanni tehased nõudmise linawabriku wastu 5.500.000 sendi suuruses kohtupristawi kätte ja et linawabriku warandus kõik Eesti Pangale panditud oli ja wõla kättesaamiseks wabrikult wähe lootusi, pöörati nõudmine ka käemeeste wastu. Linawabrik wõlga wabatahtlikult
tasuda ei saanud ja seepärast kirjutati üles wastutajate liikmete Chr. Arro, H. Kuuse, H. Kuuma j.t. wallaswara ja määrati müügile.
Linawabriku juhatus wõttis kõik abinõud tarwitusele, et päästa, mis päästa annab. Wiimaks wõttis Eesti Pank usalduswäärsete käemeeste leidmisel a.s. Rotermanni wõla üle ja nii pääsesid ka talupidajad oksjonihaamrist. Hiljemini tuli aga hädaoht Eesti Panga poolt, kui see tahtis omakorda wõlga sisse nõudma hakata. Nõudmine oleks sisse antud loomuliselt wastutawate liikmete wastu, kuna wabriku waranduse müügist poleks kuidagi jatkunud. Peeti läbirääkimisi Eesti Pangaga ja hiljemini Pikalaenu Pangaga, kuhu laen üle anti, et see wõla tasumist pikendaks umbes 30 aasta pääle, et siis wastutajatel oleks wõimalik olnud osade kaupa tasuda. On ju linawabrikuga seotud umbes poolsada talu ja nii hulka talupidamisi ära lõhkuda ei ole nali.
Wahepääl tekkis ringkond talupidajaid, kes kawatsesid luua uue ühingu, mis wõtaks praeguselt wabriku üle, paneks käima ja tasuks wõlad. Uue ühisuse asutamine ei tahtnud kuidagi edeneda, sest kõik olid juba oma warandused kaotades ettewaatlikuks ja araks muutunud ning ei julge enam raha mahutada ühisustesse.
Seisakusse tõi pöörde Pikalaenu Pank, kui ta läinud aasta novembris hakkas wõlga sisse nõudma. Et linawabrikul puudus raha wabatahtlikult wõlga rahuldada, pöördus Pikalaenu Pank kohtu poole.
Wiljandi – pärnu rahukogu andis kohtupristawile käsu, et linawabrik müügile määrata 67.173.058 sendilise nõudmise rahuldamiseks. Linawabriku kinniswara ja wallaswara kirjutati üles ja hinnati 14.993.000 sendi pääle. Oksjon määrati kohtupristawi poolt 26. jaanuari s.a. pääle.
Pikalaenu Panga põhikirja järele pidi pakkumine algama 67.173.058 sendist ja igal pakkujal oleks tulnud oksjonikautsjoni sisse maksta 70.093 krooni.
Need olid igatahes summad, mis oleks kõik pakkujad eemale kohutanud. Et panga põhikiri ei luba ka teisekordsel oksjonil pakkumist alata wähemast summast , siis laskis Pikalaenu Pank oksjoni muuta ning andis sisse uue
3.000.000-sendilise nõudmise obligatsiooni järele ning hindas wabriku kinnis -ja wallaswara oksj. müügiks 10.000.000 sendi pääle. Nüüd on kohtupristawi poolt linawabriku oksjon juba 25. mai pääle kindlaks määratud ja wälja kuulutatud. Nüüd hakkab pakkumine määratud hinnast, mis hoopis wäiksem, kui esimesel oksjonil. Ja kui ei peaks pakkujaid ilmuma, on Pikalaenu Pangal , kui nõudjal õigus müüdawat warandust hinnatud hinnaga endale üle wõtta. Nagu kuulda on, wõtab ühisus siis Pangalt wabriku üle ja paneb uuesti käima.

Järvamaa 22.02.1929