Abja linawabriku suurprotsess

Süüpingil wabriku direktor ühes juhatusega.
Kesknädalal, 10. weebruaril, tuli Wiljandi – Pärnu rahukogu wäljasõiduistungil Pärnus arutusele kurikuulsa Abja linawabriku protsess. Kaebealustena seisid kohtulaua ees wabriku direktor Mats Kissa ja juhatuse liikmed: Mart Gross, Kristjan Arro, Peeter Nõges, Hans Ots, Mart Kuum ja Hans Kuuse. Neile kõigile pannakse süüks linawabriku äriseisu wõltsimist isikliku kasu saamise eesmärgil.
Kõhukast süüdistusaktist, mille ettelugemine wältas ligi paar tundi, selgub omapäraseid operatsioone, mis wabriku wiisid pankrotti ja ümbruskonna talusid tagant järele.
Süüdistusakti järele awastati asi 1928. aastal, mil ühistegelise Liidu rewident ühisuse peakoosoleku soowil rewideeris ühisuse asjaajamist. Rewideerimisel awastus, et linawabriku asjaajamist on korraldatud õige omapärasel wiisil. Juba 1921. aastast peale näidati aruannetes suuremat puhaskasu kui see tegelikult oli. 1922/23.a. Oli tegelikult koguni pool miljonit kahju, kuid aruannetes figureeris üle 4 miljoni sendi puhast, mille pealt direktorile makseti 10 prots. Lisatasu ja osanikele 2 prots. Diwidendiks. Järgmisel aastal oli asi weelgi kummalisem, sest tegelikult tõi see aasta kahju umbes 15 miljonit senti, kuid ühisuse aruandes seisis üle 3,5 miljoni sendi puhaskasu, mis jaotati osanikkude ja direktori wahel.
Seesuguseid wõltsaruandeid koostati kuni tegewuse lõpetamiseni ja isegi wiimaseil päewil, kui talumeestelt-osanikkudelt wõeti wastutuseks allkirju, näidati, et ühisuse tulewik olewat hiilgaw, kuid ajutiste raskuste ärahoidmiseks olewat waja kindlustusi, millega weeti sisse 30 põllumeest, kes kõik hiljem oma waranduse kaotasid. Kuid direktor Kissa samal aastal, kui ühisus töötas 15-miljonilise kahjuga, sai „puhaskasu“ arwel üle miljoni lisatasu ja diwidenti.
Seesuguste operatsioonidega ühisuse wõlg aina kaswas ja tõusis 1926. aastaks 87 miljonile sendile. Wõla arwel oli ehitatud üles rida hooneid, mille otstarwe wäga küsitaw, masinaid muretseti rohkem kui tarwis ja direktori maja jaoks wälismaalt tellitud ülitore sissesead, mis läks maksma üle 1 miljoni sendi. Süüdistusakt loetleb muidugi ebatarwilisi kulutusi, mida rewident nimetab järjekindlaks pillamiseks.
Edasi märgib süüdistusakt, et rahade asjas ei olewat üldse olnud mingit kontrolli, waid neid kasutanud direktor oma heaksarwamise järele. Sageli seisid direktori käes suuremad summad sularaha, kuna samal ajal ühisus ägas wõlakoorma all ja polnud raha jookswate kulude katteks. Nii wõttis direktor 1924. aastal Tallinna Krediidipangast 700,000 senti, kuid teatas selles alles kaks aastat hiljem.
Tunnistajate ülekuulamine ei too midagi uut, waid ainult kinnitab süüdistusaktis ettetoodud kummalisi operatsioone. Kauaaegne ühisuse rewisjoni – komisjoni esimees B. Akerberg, kes kogu selle õnnetu äri kaasa teinud, tunnistas kohtus, et seni olnud kõik päris korras, kuni ettewõte olnud wäike, kui aga wabrik laienenud, kaswanud äri üle pea ja rewidendid pole enam saanud õiget pilti. Esimesel protsessipäewal ülekuulatud tunnistajad annawad kõik seletusi, mis jätab kogumulje, et selle suurejoonelise wabriku kokkuwarisemine oli tingitud osalt luritahtlusest, kuid suuremalt osalt suurest pillamisest ja direktorite asjatundmatusest ärialal.
Protsess ise on üks suuremaid, mis kunagi Pärnus arutusel olnud. Protsessi kestwust arwatakse wähemalt paarile päewale, nii et kohtuotsust on oodata neljapäewa õhtuks wõi reedel.

Päewaleht 12.02.1932, lk 4