Inseneri Lossi lennukad ideed vedelevad purunenult maas

Inseneri Loss valmis 1924. aastal. Viljandlane Koit Kissa mäletab oma lapsepõlvest Abja Linavabriku rajajat Mats Kissat hästi. Vanaonu Mats oli selleks ajaks koos naise Selmaga uhkest Inseneri Lossist juba välja tõstetud ja elas kehvades tingimustes Jussi kõrtsis.

Mats Kissa ehitatud ja rahva suus Inseneri Lossiks ristitud maja ilmumine Apja tekitas kunagi palju kõneainet. Nüüdki veel on see valge villa oma suursugususelt ehmatamapanev, mis sest et ta on võssa kasvanud ja inimeste hoolest maha jäetud.

Koit Kissa ütleb, et tal on lapsepõlvest meelde jäänud vanaonu põdur tervis ja pisut segane meel.

Mats Kissa ei suutnud ilmselt kuni surmatunnini leppida sellega, mis vingerpussi saatus temaga mänginud oli. See oli ju tema, kelle tarkusega ja juhatusel ehitati Apja Tsaari-Venemaa esimene sooja vee leotusega linavabrik. Mats Kissa isiklikult juhatas ettevõtet ja oli Lõuna-Eesti põllumeeste seas väga lugupeetud isiksus. Tema andis tööd inimestele ja toetas majanduslikult mitmeid oma lähisugulasi. Tema ehitas vabriku juurde jahu- ja saeveski, linaseemnete pressimise osakonna ning ametnikele maja ja töölistele korterelamud. Oma perele rajas ta aga luksuslikku villa, milletaolist seal kandis polnud enne nähtud.
abjasuur

Parketid ja klaaslaed

Luksusliku hoone arhitekt oli Münchenist pärit sakslane Heerwagen, kes püüdis ilmselt oma tellijale igati meele järele olla, sest ta on arvestanud oma tellija lennukamaidki ideid.

Hoone ehitasid aastatel 1922—1924 saksa töölised, keda Mats Kissa isiklikult Saksamaalt kohale toomas käis. Saksamaal olid tollal inflatsioon ja tööpuudus, mistõttu tööjõud oli suhteliselt odav.

Häärber ehitati ülikorralikult ja seda viimistleti peensusteni. Esimesel korrusel olid kabinet, elutuba, kaks saali, veranda ja söögituba ning kolm magamistuba, teisel korrusel kaks külalistetuba, peosaal ja teenijatoad, mille juurest viis eraldi trepp alla kööki.

Esimese korruse saalides oli maas pähklipuumustriga tammeparkett. Parkett oli ka kabineti põrandal ja selle seintele olid paigutatud pähklipuust tahvlid. Elutoas oli tammepuust lagi, muud laed olid kaunistatud kipsornamentidega. Kamin oli kaetud Meissneri portselanist kividega ja fuajee laes oli kasutatud klaasi.

Häärberi lähistele metsa veerde rajati peremehe garaazh kahele limusiinile ja selle teisele korrusele ehitati autojuhile esinduslik korter.

Kissade prantsuse stiilis aias kasvas sada (!) viljapuud, mille saaki vabriku rahvas iial ära süüa ei jõudnud, nii et Mats pidi igal aastal suure osa saagist Rootsi saatma.

Kõige selle peale võiski põduravõitu Mats Kissa oma tervematel hetkedel mõelda veel 1956-ndalgi aastal, enne kui ta suri. Sest kõigest sellest jäi ta ilma.

Erik sai ande ja geenid isalt

Koit Kissa suhtleb iga nädal Ameerika Ühendriikides oleva keemiku ja teadlase Erik Kissaga. Erik on Matsi ja Selma ainus poeg.

Praegu 79-aastase Eriku elu on kulgenud uuel mandril veel suurema kaarega kui ta isa elu 90 aastat tagasi Euroopas, Venemaal ja Eestis.

Erik Kissa on olnud USA-s asuvate tehaste Du Pont üliväärtuslike teadmiste ja doktorikraadiga spetsialist, keemiaseltsi president, külalisprofessor mitmetes välisriikides ning hinnatud lektor rahvusvahelistel konverentsidel.

Tema esimesed uurimistööd puudutasid lina ja linaluud — sedasama oli ju kunagi uurinud ka isa Mats.

Erik Kissa on uurinud, kuidas riiet vettpidavaks muuta, seda pesumasinas kortsutamata pesta ning kuidas vaipu määrdumise eest kaitsta. Tema nimel on kümneid nii USA-s kui mujal riikides välja antud patente, ta on kirjutanud teaduslikke artikleid ja raamatuid.

Temal ja ta naisel Selmal on kaks poega, kellest üks on tunnustatud arst ja teine kosmoseteadlane.

Isa mälestuse nimel

Erik külastas Eestit viimast korda 1993. aastal. Selleks ajaks oli juba selgunud, et kuigi osaühing Abja Linavabrik kuulus peaaegu sajaprotsendiliselt Mats Kissa lähikondlastele, kompenseeriti osakud tema pojale Erik Kissale tühise summana EVP-des. Eesti omandireformi seadused ei võimaldanud tagastada aktsiaseltside ja osaühingute vara.

Nii vaatas üks lugupeetud maailmateadlane üheksa aastat tagasi kurva näoga oma isa, samuti väga lugupeetud mehe ehitatud Inseneri Lossi, millel 1993. aastal küll veel uksed ja aknad ees püsisid, kuid mis sellegipoolest lagastatud ja rüüstatud oli. Niisugusel kujul vara uuesti tagasiostmisest mees loobus.

Tänavu juunis, pärast seda, kui Erik Kissa oli oma Viljandi sugulaselt Koit Kissalt telefonivestluses kuulnud, et Mulgi häärberite uurija ja etnograaf Heiki Pärdi nende pere villa Abja tagant võsast üles on leidnud ega mõista selle päritolu kohta kindlat kommentaari anda, saatis ta Eestisse “Sakalas” avaldamiseks imekaunid fotod.

“See on minu isa mälestuse nimel. Et inimesed teda ei unustaks,” oli ta piltidele kaasa öelnud.

Mats Kissa

Sündis 3. veebruaril 1887 endises Kaarli vallas Märt ja Mari Kissa üheksanda lapsena. Õppis Kõpu Kihelkonnakoolis ja Tartu Reaalkoolis. 1911. aastal lõpetas Riia Polütehnikumi inseneri-tehnoloogina, kaitstes diplomitöö teemal “Linaseemne- ja kookosõlivabrik”. Seejärel hakkas polütehnikumi laboratooriumis tegelema linaleotamise küsimustega. Külastas Saksa, Austria, Prantsuse, Belgia ja Inglismaa tähtsamaid toorlinavabrikuid, püüdes leida meie oludele kõige sobivamat linaleotusviisi. Soovitas kasutama hakata soojaveeleotamist. Riia Polütehnikumi direktor teatas Kissa töödest Vene Põllutööministeeriumile, mille järel sai tema ülesandeks organiseerida esimene soojaveeleotusega proovivabrik Venemaal. Sellise tehase asukohaks valiti Abja. Esimene toorlinatööstuse osakond alustas tööd 1914. aastal.

Mats Kissa töötas vabriku juhataja ja insenerina väikeste vaheaegadega kuni selle natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Seejärel jätkas ta veidi aega käitise tehnilise juhatajana ja siis loobus.

Pärast sõda tõstis uus võim Mats ja Selma Kissa Inseneri Lossist sundkorras välja ning pani nad elama endisesse Jussi kõrtsi. Mats Kissa suri 24. veebruaril 1956. Ta on maetud koos oma naise Selmaga Halliste kalmistule.

Sakala 15.08.2012